Tööjõuturg igatseb ukrainlaste järele

Eelmisel nädalal teatas reformierakondlasest siseminister Hanno Pevkur, et Eesti peab praeguses olukorras näitama üles solidaarsust ja tegema kõik ukrainlaste abistamiseks. Koos selle tõdemusega edastas Pevkur avalikkusele ka numbri, kui palju ukrainlasi võiks kohe Eestis varjupaika saada. Kümme inimest. Kümme!

Äripäeva meelest peaksime ukrainlastele Eestisse tulemise ja siin töökoha leidmise oluliselt lihtsamaks tegema, kui see praegu on. Selleks vajalikud seadusemuudatused peaks vastu võtma kiirkorras, sest neid oleks tarvis rakendada kohe. Otsustavalt tuleks suurendada sisserändekvooti – kui me oleksime nii julged nagu soomlased, siis peaksime seda suurendama lausa kuus korda.

Toimetuse meelest ei ole Eestis ei ametkonnad ega poliitilised parteid endale küllaldase selgusega teadvustanud, kui hädasti vajab tööjõuturg värsket verd. Kahaneva ja vananeva rahvastikuga riigi jaoks nagu Eesti pole teisi võimalusi kui kontrollitud immigratsioon. Meil oleks ukrainlastele tööd anda. Ja kui me seda ise lahkesti pakuksime, võtaksid nad hea meelega vastu võimaluse asuda tööle stabiilses ja edukas riigis, mis pealegi ei asu nende kodust kuigi kaugel ning on kultuuriliselt mõistetav. Kodunemisele aitaks kaasa Eestis toimiv Ukraina kogukond.

Ukraina puhul aga peaksime peale tööjõuturu vajaduste arvesse võtma ka moraalset aspekti. Ühine ajalooline minevik ning teadmine, et Ukraina sõja sarnaste stsenaariumite kordumine on vähemasti eelnevate põlvede pärandatud kogemuse kujundatud hirmudes ja ettekujutustes võimalik ka Eestis, võiks anda küllaldase põhjuse leevendada kiirelt bürokraatlikke mehhanisme, mis ukrainlasi sõja jalust siia asumast takistavad. Ent me võiksime endale võtta siin aktiivse rolli ja kutsuda siia just neid, keda meie tööjõuturg enim vajab.

Meie suurem ja rikkam vend Soome on endale selgesti teadvustanud, et peab toimetuleku nimel sisserännet kahekordistama. Lugesite õigesti, kahekordistama. Soome mõttekoda on välja arvutanud, et Soome vajab igal aastal 34 000 sisserändajat. Arvestades, et Soome rahvastik on ligikaudu neli korda Eesti omast suurem, tähendaks see arv Eesti mõõtkavades umbes 8500 sisserändajat aastas.

Eesti sisserände kvoot alanud aastal on 1322 isikut ehk 0,1 protsenti elanikkonnast. See on muide isegi märgatav edasiminek – seda on nimelt 33% rohkem kui aasta tagasi. Selle kvoodi alla käivad tähtajalised elamisload töötamiseks ja ettevõtluseks ning tähtajalised elamisload välislepingu alusel.

Erakondade valimisprogrammides ei ole immigratsioonipoliitika kuigi nähtaval kohal teema ning sellel on ka arusaadav põhjus. Erakond, mis lubaks sisserännet kohemaid poole võrra suurendada, saaks terava emotsionaalse kriitika osaliseks ja kaotaks tõenäoliselt reitingus fataalselt. Seda viimast ei taha endale lubada ükski partei – pigem jäetakse oluline, aga tundlik teema torkimata, peaasi, et saaks hääled kätte.

Vastuargumendid sisserändajate hulga olulisele suurendamisele on peamiselt emotsionaalsed ning tuginevad Euroopa riikide kogemusele, mis ei ole tõepoolest läbinisti positiivne. Eesti ei pea aga ühegi Euroopa riigi poliitikat üks ühele kopeerima, vaid pigem negatiivseid kogemusi arvesse võttes välja töötama oma, kontrollitud immigratsioonipoliitika. Vahest on meil siin Ameerikalt rohkem õppida kui Euroopalt.